Ulmeseosed

Meenutades tulevikku

2009-10-23T23:45:00.005+03:00

Kirjutasin siinsamas blogis eelmise aasta detsembris, et Robert J. Sawyeri romaanist «Flashforward» (1999) tehakse telesarja. Kirjutasin, käisin aeg-ajalt kirjaniku blogis ka värskemaid uudiseid lugemas, aga üldiselt mu hoog rauges.

Miski kuu aega tagasi oli aga Facebookis juttu selle sarja eestikeelsest pealkirjast ja eneselegi ootamatult avastasin ma end eelmine reede kell üheksa teleka ees istumast... Vähe sellest, täna olin ma taas kell üheksa teleka ees!

«FlashForward» (2009), ehk siis maakeeli «Meenutades tulevikku», jutustab loo maailmast, kus kõik inimesed kaotavad korraga kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks teadvuse. Toimub õnnetusi ja kollektiivse teadvusekaotuse järel pole maailm enam kuigi rõõmus ja rahulik paik. Hullem on aga see, et inimesed nägid teadvusekaotuse ajal n-ö und ning ei kulu palju aega, kui selgub, et n-ö uni näitas poole aasta pärast saabuvaid sündmusi.

Tegu siis põneva ulmeseebiga ning karta on, et järgmine reede olen ma taas telekat vaatamas. Iseküsimus, et kas mul jätkub püsivust niimoodi 25 reedet end teleka ette sättida... või löön ma mingil hetkel käega ja hakkan kodukino reliisi ootama..?

Lingid:

Hirm (2004)

2009-10-21T23:41:00.006+03:00

Ei viitsinud tänase õhtusöögi kõrvale miskit DVD-d vaadata... sai siis telekat klõpsitut ja mitut seriaali vaadatud... söök sai söödud ja seeditud, kui avastasin, et ETV2 näitab miskit 2004. aastal valminud lühifilmi «Hirm»...

Sisu:
Keegi noorem naine saab telefonikõne, et ema on surnud ning selle kõne tulemusena sõidab ta kuhugi kolkasse miskisse raviasutusse pabereid vormistama.

Soesed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Filmi pikkuseks on 24 minutit... ja need on üsna tüütud 24 minutit... ikka väga tüütud...

«Hirm» on tähendustiinete kaadritega täidetud pildirida, mil veel ka pretensioonikas helitaust. Lisaks hulgaliselt tühja, venivat ja ilmselgelt ebavajalikku pildimaterjali. Lugu pole... õigemini oli see lugu sedavõrd hale ja primitiivne, et vaadates hakkas suisa valusalt piinlik!

Isegi imestan, et miks ma siin kõikse hullemat hinnet ei pane. Näitlejatööde ja mõningase meeleolu pärast ehk..? Oli tunda ja näha, et käsikirja autor ja lavastaja Anri Rulkov õudusfilmi soont omas ja ehk oleks ta kunagi isegi mõne korraliku õudusfilmi teinud... aga eks nüüd ole need vaid oletused...

Lingid:

Tulevase sõja tank

2009-10-21T13:16:00.005+03:00

Oli aeg, mil ennustamist (peenema nimega prognostikat) peeti ulme lahutamatuks osaks. Noh, et lisaks ilukirjanduslikule ulmele oli ka veel n-ö dokumentaalne ulme, kus püüti siis (näiv)teaduslikult tulevikku ennustada/prognoosida. Põhiliselt tegeleti muidugi tulevikutehnika prognoosimsiega.

Allpoololev pilt ilmus ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta detsembrinumbri tagakaanel. Antud ajakirjal oli kombeks oma tagakaanele panna miskeid n-ö prognostilisi pilte, aga tavaliselt olid need kas tulevikulinnade või võõraste planeetide vaated. Paari kuu eest Euroopas alanud sõda tegi aga pildivalikus omad korrektiivid.

Kui pilt suuremaks klõpsata, siis võib lugeda pildilt naiivoptimistlikku teksti, kus taaskord seletatakse, et kuidas võimas tehniline vidin elu lihtsaks teeb. Noh, et selline võimas tank ning sõda saab kiirelt ja väheste ohvritega läbi... vaenlase hukkunud muidugi ohvritena kirja ei lähe...

Pildi maalis Stanley Ryter ning põhineb see kellegi Henry Juliani artiklil. Kuna kummagi tegelase kohta ma mingit infot kiirelt ei leidnud, siis lisan hoopis lingi tulevikusõja teemat (ja rohke pildimaterjali abil) lahkavale saidile.

Lingid:

Tales of Future Past: Future War

Next (2007)

2009-10-16T23:48:00.020+03:00

Otsisin filmide andmebaasist hoopis ühte Prantsuse filmi... filmi pealkirja ei mäletanud... olin vaid selle filmi kohta kunagi arvustust lugenud ja oli vaid meeles, et miski seos PKD-ga seal oli... hakkasin siis selle kirjaniku järgi otsima ning ei leidnud midagi...

Kuid eneselegi ootamatult avastasin, et vahepeal on tehtud film «Next».

Sisu:
Filmi peategelaseks on mees, kel on võime näha ette kahte minutit oma tulevikust... mees töötab lavamaagina Las Vegases... nii elatise pärast, kui ka enda imevõime varjamiseks...

Film sündmused käivituvad sellest, et tüübi vastu hakkab huvi tundma FBI.

Venelastel on miski tuumajurakas ära pätsatud, see on ilmselt USA-sse smuugeldatud ning plahvatuse ja rohkete ohvrite ärahoidmiseks oleks tulevikkunägeva mehe abi vägagi teretulnud...

Seosed:
Film põhineb Philip K. Dicki jutustusel «The Golden Man» (1954). Teisisõnu on tegu väga vabameelse ja algtekstist hälbiva ekraniseeringuga. Kirjaniku fänne see vabameelsus ilmselt pahandab, aga tänapäeval oleks selle jutu tekstitruu ekraniseerimine ikka enam kui jabur ettevõtmine.

Hinnang:
Ma ei võrdle siin jutustust filmiga, sest see oleks mõttetu ning ega film ka niiväga seda seost rõhuta.

Tegu on nõrgalt ulmelise ja tugevalt romantilise põnevuslooga ning sellisena pole film üldse paha. Kiidaksin kompositsiooni... eriti seda, kuidas vaatajal nii mõnigi kord n-ö vaip alt ära tõmmatakse ja kuidas vaataja taipab, et nägi vaid peategelase tulevikunägemust, et reaalne situatsioon alles tuleb. Lavastaja Lee Tamahori on selle asja vägagi kenasti välja mänginud.

Filmi põhivõlu vast ongi see, et kui mõnusalt on näidatud tulevikku nägeva mehe ja muu maailma suhted. Noh, et mees ütleb naisele, et see oli mõnus... naine küsib mis... see ütleb mees ja suudleb! Või siis see koht kus tüüp koos eriüksusega laevas terroriste jälitab ning muudkui näitab, et snaiper seal, ja pomm seal, jne. Kuratlikult efektne oli ning pani mõtlema, et kuidas muutuksid asjad, kui olekski nii...

Kindlasti pole tegu miski filmikunsti verstapostiga, aga mõnus ja armas ajaviide on see «Next» küll. Ma pole Nicolas Cage'i fänn, aga selles filmis tegi ta minuarust väga kena soorituse... siia kohe sobis see tema natuke jobu nägu ja see alailma pisut lahtine suu. Julianne Moore ja Jessica Biel eristusid samuti ülejäänud ansamblist, aga Cage'i vastu nad siiski ei saanud...

Tarkadest andmebaasidest sain veel ka teada, et käsikirja esimese versiooni tegi Gary Goldman, kelle jaoks pole see esimene kord PKD jutte ekraanikõlblikuks kirjutada.

Lingid:

The Stand (1994)

2009-10-06T13:08:00.013+03:00

Nädalavahetusel möllas siin saarel torm Sören. Meie maja ümber see igatahes puid ei murdnud, aga selline õrnalt apokalüptiline ilm ja kalli kaasa pisut põdur (sõbrantsi sünnipäevajärgne) tervis määrasid ka vaadatava filmi.

Kuna pikk õhtu oli ees, siis tundus üsna õige ette võtta kuuetunnise minisarja «The Stand» (1994) vaatamine. Jah, seesama, mida rohkem jupitatult on kunagi näidatud ühes kohalikus telekanalis pisut labastava pealkirjaga «Viirus».

Sisu:
Sisu on tegelikult lihtne.

Miskis (sõjaväe) laboris pääseb viirus lahti... st toimub pisuke leke. Üks valveteenistuse mees lööb vedelaks ja paneb perega putku... kihutades läbi mitme osariigi levitab mees usinalt viirust ning varsti ongi suur üleameerikaline jama käes. Sõjavägi püüab alguses asja salata, aga lõpuks tuleb ka neil tõde tunnistada... ja surra...

Selgub siiski, et mõned inimesed on selle viiruse suhtes immuunsed ning kuidas sõjaväe arstid ka ei uuri, mittemingit meditsiinilist märki immuunsusest pole. Üks arst viskabki mõru nalja, et jumal jne.

Võimalik, et see jumal tõesti mõnesid inimesi hoiab, sest viirusest mittenakatunud näevad ka reaalsusega haakuvaid nägemusi. Üks nägemus on keset maisipõldu elav 106-aastane neegrimammi, kes kutsub kokku häid inimesi, sest maisis on rotid.

Nähakse ka nägemuslikke unenägusid ühest tumedast mehest, kes esindab ilmselgelt paha poolt ning kes kogub samuti ellujäänud rahvast kokku ja ähvardab ka neegrimammit, et küll ta...

Vaataja saabki siis jälgida erinevate võtmeisikute lugusid ja ka seda, kuidas nad rahvast kokku koguvad ning kuidas head ja pahad paika loksuvad. Selge, et vastasseis on ja...

Seosed:
Minisari põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil... õigem oleks öelda, et autor kirjutas stsenaariumi oma romaani kärbitud versiooni põhjal.

Kes pole kursis, siis neile teadmiseks, et kirjastajate nõudel ilmus romaan 1978. aastal kärbetega... alles 1990. aastal ilmus n-ö täielik ja kärpimata väljaanne, mis on paar-kolmsada lehekülge paksem.

Hinnang:
Minisari on vägagi tekstitruu, mis käsikirja autorit arvesse võttes pole ka teab mis üllatus. Jah, lahknevusi esineb, aga neist rääkimine oleks pahatahtlik norimine.

Näitlejatöödele suurt midagi ette heita pole, aga ka kiitmiseks üldiselt põhjust ei näe – selline teleprofi argipäev. Nimeliselt märgiks ära vaid Stu Redmani mänginud Gary Sinise'i, sest tema oli ülejäänud seltskonnast ikka peajagu üle. Eks peaosa seda ka rohkem võimaldas, aga mitte ainult...

Lavastaja Mick Garris on samuti head tööd teinud, aga mitte väga head.

Ma olen hinnangu andmisega tegelikult pisut raskustes, sest ühelt poolt on tegu sellise lödivõitu teleseebiga. Teisalt, ma olin ju kunagi algust ja lõppu näinud, aga ikka vaatasin. Ja vaatasin põnevusega... noh, et üks seeria lõppes, et siis kohe järgmine, et esimene plaat välja ja kohe teine sisse. Jah, niipea uuesti ei vaata, aga järelmaitse pole paha.

Neli olekski üsna aus ja õiglane hinne, sest paljud asjad, mis häirisid, on Stephen Kingi «süü», aga milleks süüdistada Kingi, et ta King on...

Lingid:

Marslaste mandala

2009-10-04T16:35:00.005+03:00

Tänase tormise ilmaga tundub alljärgnev pilt iseäranis sobilik. Mulle tundub ja võibolla tõesti vaid tundub, et otsekui oleks mulle kusagilt kõrvade vahele jäänud, et selle pildi nimi on «Marslaste mandala» või siis «Marsi mandala». Tegin ka kiire otsingu, aga tundmustele kinnitust ei saanud.

Pildi autoriks on Virgil Finlay ja kaunistab see ajakirja «Fantastic Universe» 1957. aasta aprillinumbri kaant. Nagu selles ajakirjas enamjaolt kombeks, ei illustreeri kaanepilt ühtegi juttu... on vaid üks ilus asi iseeneses. Jah, planeet pildil võib tõesti Marss olla... noh, et punane liivakõrb ning Maa tundub ka kohalikele üsna tuttav olevat...

Lingid:

Kevin L. Donihe «The Last Living Man»

2009-09-25T14:56:00.009+03:00

Juhulugemisel on ka omad võlud. Võtad kätte D. L. Snelli ja Elijah Halli koostatud antoloogia «The Undead: Zombie Anthology» (2005), vaatad sisukorda ning näed, et praktiliselt kõik nimed on tundmatud. Lõpuks leiad Kevin L. Donihe nime, mis oleks justkui kusagilt tuttav ja loed selle autori teksti läbi.

Sisu:
Antoloogia ja jutu pealkirjade ühildamisel peaks jutu sisu ka selge olema.

Nii ongi!

Jutt on viimase elava inimese minavormis pajatus ebasurnutega täidetud maailmast ning antud isiku kohast selles ilmas.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ei meeldi mulle pajatuslikud tekstid. Enamjaolt ei meeldi. Samas, see viimase inimese roll selles ilmas oli ju leidlik!? Jutt on aga lühike ja jätab siiski üsna ükskõikseks. Autorilt loeks aga midagi veel...

Lingid:

Fahrenheit 451 (1966)

2009-09-24T23:57:00.013+03:00

Ajuti tundub mulle, et see film on saatnud mind kogu elu... vähemasti teadliku osa sellest. Kui aga kainelt järele mõelda, siis tõesti vaid tundub, sest esimest korda lugesin ma sellest filmist ilmselt alles ülikoolis õppides ning siis nägin ilmselt ka esimesi pilte sellest. Filmi ennast nägin ma esimest korda aga circa viisteist aastat hiljem... ehk siis paarkümmend aastat tagasi.

Sisu:
Tegevus toimub düstoopses tulevikus, kus raamatud on keelatud ning nende omamise eest (lugemisest rääkimata) saab karmilt karistada. Tuletõrjujad (loe: meelsuspolitsei) tegelevad sellega, et otsivad ja põletavad raamatuid ning nad püüavad ka neid, kes ei taha järgida antud ühiskonna norme.

Filmi peategelaseks on tuletõrjuja Guy Montag, kel on kodus võõrandunud naine, kelle ainsaks tegevuseks näikse olevat teleris esinevatele nn nõbudele kaasa elamine.

Tänapäevases mõistes võiks seda nõbude värki nimetada interaktiivseks tõsieluseebiks.

Guy Montag pole oma pritsimehe-ameti ja üha juhmistuva naisega rahul ning sellises kahtlevas meeleolus kohtubki ta lapsesuise Clarisse'iga.

Seosed:
Film on vägagi tekstitruu ekranissering Ray Bradbury samanimelisest 1953. aastal ilmunud romaanist.

Hinnang:
Ütleks kohe, et «Fahrenheit 451» (1966) on väga mõjuv film. Kõik need kõledad ja enamjaolt inimtühjad linnavaated, pisut räämas keskkond, haige ühiskond ja mõned normaalsed inimesed ka seal sees.

Kiidusõnad pälvivad Guy Montagi kehastanud Oskar Werner ja Montagi naise ja Clarisse'i kaksikrolli teinud Julie Christie. Meeldejääva soorituse tegi ka Cyril Cusack pritsimeeste pealikuna.

Öeldagu mida tahes, aga François Truffaut tegi tugeva ja ilmselt isegi omast ajast ees oleva ulmefilmi. Kummaline küll, aga ma hindan filmi kõrgemalt kui romaani.

Lingid:

Karl Wrchowetzky «Nimm die Schätze und verlasse uns!»

2009-09-23T15:03:00.006+03:00

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...

Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud, aga...

Sisu:
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...

Seosed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...

Lingid:

Ulmekirjanduse BAAS: Nimm die Schätze und verlasse uns!

The Mists of Avalon (2001)

2009-09-17T23:58:00.013+03:00

Olin selle minisarja kohta lugenud üsnagi hävitavaid hinnanguid. Mitte just lausmaterdamist, aga pigem sellist ümmargust ja keerutavat mula, mis tavaliselt saadab teoseid, mille kohta halba öelda ei taheta ja head ei suudeta öelda. See tegi justkui ettevaatlikuks. Kuna tegu on siiski ühe vägagi märgilise romaani ekraniseeringuga, siis ikkagi hankisin DVD ja asusin vaatama...

Sisu:
Filmi peategelane on Morgaine, kes jutustab oma loo. Tema lugu on tihedalt seotud ka tema venna Arthuri looga.

Teisisõnu siis kuningas Arthuri lugu Morgan Le Fay silme läbi.

Seosed:
USA, Saksamaa ja Tšehhi koostööna valminud minisari «The Mists of Avalon» (2001) põhineb Marion Zimmer Bradley samanimelisel 1983. aastal ilmunud (ja isegi eesti keelde tõlgitud) romaanil.

Hinnang:
Ütleks, et mitmedki asjad selles filmis mulle ei meeldinud... aga need asjad ei meeldinud mulle ka romaanis...

Kui aga ideoloogia kõrvale jätta, siis on tegu vägagi korraliku minisarjaga. Uli Edeli lavastatu on romaani suhtes täpne ning õnneks pole filmitegijad arvanud, et nad on targemad kui kirjanik.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd, sest loodusvaated ja riietus on vägagi lummavad ja samas ka ehedad. Eraldi tõstaks aga esile Lee Holdridge'i muusika.

Näitlejate nimed olid mulle esmavaatlusel tundmatud... vaid Anjelica Huston oli tuttav nimi, aga temalt olen ka paremaid sooritusi näinud.

Nimed nimedeks, aga filmis oli suur hulk toredaid ja veenvaid näitlejatöid. Kõigepealt muidugi Morgainet mänginud Julianna Margulies! Aga ka Michael Byrne (Merlin), Mark Lewis Jones (Uther Pendragon), Hans Matheson (Mordred), Michael Vartan (Lancelot) ja Joan Allen (Morgause) tegid vägagi head tööd. Eraldi tooks välja vaid paar korda ekraanil olnud Tony Currani, kes mängis Uther Pendragoni nimetut väepealikut.

Kuigi minisari on kuningas Arthurist, pole filmis parktiliselt üldse madinat ega lahingustseene. Jutustaja on ju naine ja tema keskendub hoopis teistele asjadele. Ja kuigi minisari kestab kolm tundi, on seda suhetepundart ja võimuintriige vägagi huvitav vaadata. Võibolla mõjutab mu pandud maksimumhinnet ka kuristik ootuste ja elamuse vahel, aga neli oleks liialt nõder number tähistamaks seda rahulolu, mis mind filmi vaatamise järel täidab.

Lingid:

Jacek Piekara «Baśń o Trzech Słowach»

2009-09-16T16:28:00.007+03:00

Kaua aega oli Jacek Piekara lühijutt «Baśń o Trzech Słowach» ainuke selle autori tekst, mida ma lugenud olin... ja see tundus tõsine viga olevat...

Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.

Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...

Sisu:
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.

Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!

Seosed:
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.

Hinnang:
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on!

Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...

Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах», mis ilmus G. Aleksejevi (ehk siis Vitali Pištšenko) koostatud antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).

Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.

Lingid:

Cradle of Fear (2001)

2009-09-10T23:46:00.008+03:00

Selle filmi puhul mainitakse eelkõige fakti, et nimetu Mees on filmis Dani Filth, kes on tuntud ka kui ühe teatud bändi laulja...

Teise ja märksa olulisema faktina märgitakse ära, et film «Cradle of Fear» (2001) järgib omaaegsete stuudio Amicus n-ö antoloogiafilmide formaati. Teisisõnu koosneb film tegelikult lühifilmidest, mida raamlugu üheks seob.

Sisu:
Nagu öeldud koosneb film neljast novellist...

Esimene on kahest lõbujanulisest neiust, kel meeldib hängida nn tumeda subkultuuri klubides. Ühel õhtul haagib üks neiu ühe eriti sünge tüübi endaga kaasa...

Teine on kahest noorest naisest, kes sisustavad oma aega sissemurdmistega. Järjekordsel vargusel satub neile majaperemees peale ning lahenduseks on tapatöö, mis tingib järgmise tapatöö jne.

Kolmas on rikkast mehest, kel on elus kõik olemas... ainult jupp jalga on puudu... kuna vabu jalgu saadaval pole, siis tuleb see puuduv tükk kuidagi muud moodi hankida...

Neljas noormehest, kes wõrgus surfates satub saidile The Sick Room. Antud saidil saab siis näha reaalset vägivalda ja tapmist... saab seda suisa ise juhendada... eks noormehe kihud süvenevad ja...

Raamlugu on seotud hullumajaga ning seal kinnihoitava lapsetapja ja kannibaliga, kes samas justkui sealt hullumajast ka uusi kuritegusid dirigeerib. Raamlugu on ka kõhedusttekitavast politseidetektiivist, kes teistes novellides toimuvaid veretöid uurib...

Seosed:
Kui jätta kõrvale austusavaldus stuudiole Amicus, siis muid seoseid ma ei täheldanud.

Hinnang:
Eks see film mängib suuresti klišeede peal. Suurim klišee on muidugi filmi kuulsaim osatäitja Dani Filth, kes osaleb suisa omades riietes. Noh, et kolemuusika bändi laulja, et ilmselt satanist ja muidu kole inimene...

Ja siis muidugi kõikvõimalikud muud klišeed: tume subkultuur, seks, narkootikumid, amoraalne rikkur, perverdist arvutikasutaja jne. Lisame juurde rohke palja pinna, soolikad ja vere ning saamegi filmi mida kinos ei näidata, kuid mis on suisa määratud kultusfilmiks saama... või siiski ei saa. Vist ei saanudki!

Teoreetiliselt oleks säärasest materjalist ja säärase eelarvega saanud isegi täitsa vaadatava filmi, aga käsikirja autor ja lavastja Alex Chandon sellega hakkama küll ei saanud.

Edmund Dehn ja Stuart Laing tegid täitsa kenad näitlejatööd (ja eks nende rollid seda ka kõikse paremini võimaldasid)... peaaegu kõigi ülejäänute puhul on aga raskusi sõna «näitleja» kasutamisel... kõikse küündimatu soorituse teeb aga «staar» Dani Filth ise...

Ja see teleteatrit või videofilmi meenutav pilt ja heli vaid rõhutab filmi üldist abitust.

Lingid:

The Dark Knight (2008)

2009-09-07T23:14:00.016+03:00

«Ega see hullem ikka olla ei saa kui Batman?»

«Kas jälle mingi Batman?»

«Võrreldes Batmaniga on see ju täitsa hea film?»

Sellised (ja teised sama tüüpi) laused/hinnangud on saanud meie kodus tavaliseks pärast filmi «The Dark Knight» (2008) vaatamist.

Sisu:
Ilmselt pole mul põhjust sisust rääkida, aga formaat siiski nõuab...

On miski Jokker, kes on ilmselgelt tasakaalutu tegelane... on keegi Bruce Wayne (ehk Batman)... ja on üks kompromissitu seadusesilm Harvey Dent. Otsekui miski armukolmnurk! Aga ei, see pole sedasorti film!!!

Jokker teeb väikesi sigadusi ja väikesi kuritegusid. Härra Dent paneb pätte lihtsalt vangi ja Batman tegeleb nendega, kelle jaoks seaduse (loe: Denti) käed lühikeseks jäävad.

Seosed:
«The Dark Knight» on vägagi pikaealise koomiksikangelase Batmani järjekordne ülesastumine filmilises vormis.

Hinnang:
Ma ei saa öelda, et ma oleks Batmani tegemiste suur austaja, aga filme olen siiski vaadanud ja mitmeid koomikseid on ka loetud.

Film «The Dark Knight» (2008) on aga suur pettumus isegi Batmani skaalal... mingist üldisemast filmilisest mõõtkavast rääkimata.

Jah, ma saan aru, et lavastaja Christopher Nolan püüdis teha teistsugust ja ilmselt täiskasvanulikku filmi. Kahjuks on tulemuseks vaid tahtmine!

Ma ei saa eitada, et filmis poleks häid kohti olnud. Oli küll! Kuid selle vähese hea matsid enda alla need lõputud ja sisutühjad dialoogid ning mõttelagedad ja kohutavalt pateetilised (loe seda sõna nii inglise kui eesti keeles) avaldused.

Film oli ka ebavajalikult segaseks aetud... ehk siis suisa primitiivset lugu oli püütud hakkimise ja ütlematajätmistega keerulisemaks ja sügavamaks teha.

Ja mis põhiline – film oli lihtsalt igav!

Tegelikult kerkis mul pähe isegi korraks küsimus, et kas seda filmi oleks õige üldse siin blogis käsitleda? Et kas on ulme? Pisiasjades, aga siiski on! Pole ju Batmani auto/motikas kuigi realistlik masin? Ka Two-Face ei jääks oma vigastuste ja näoga vist ellu?

Samas, vähene ulmelisus mu hinnet siiski ei määranud.

Lingid:

Caprica (2009)

2009-09-06T23:02:00.013+03:00

Keegi küsis mu käest reedel, et miks ma enam ulmest ei kirjuta, et kas töötus on tõesti nii masendav, et ulme tarvis enam jaksu pole..?

On jaksu küll ja olen viimasel nädalal üsna palju ka ulmega tegelenud, sest vaba aega on rohkem, aga miskipärast pole kirjutamiseni jõudnud.

Teen siis pisikese pausi järel filmiga «Caprica» (2009) otsa taas lahti.

Sisu:
Filmi tegevus algab miskis eriti rajus ööklubis, mis näikse üsna tabudevaene paik olevat. Kaamera võtab üsna kähku fookusesse ka kolm noort, kes erinevalt ülejäänud klubilastest kogu seda pillerkaari ei naudi... pigem näivad tülpinud olevat...

Tundub, et need kolm rahulolematut noorukit ongi filmi peategelased... kuid siis toimub sündmus, mis ei luba enam nõnda arvata.

Jah, need noorukid jäävad filmi edasist käiku mõjutama, aga raskuspunkt nihkub teistele inimestele... ning mis seal salata, et ka pisut ootamatus suunas...

Rahuolematute tulevikunoorte mässu asemel saab vaataja hoopis loo tehisintellekti loomisest ning vaatajat saab sellisel puhul vaid õnnitleda...

Seosed:
«Caprica» (2009) pikem variant samanimelise telesarja pilootosast. Sarja ennast hakatakse näitama alles 2010 aasta jaanuaris, aga «Caprica» riputati (ilmselt) publiku võitmiseks wõrku üles ja anti ka DVD-l välja.

Sarja «Caprica» tegevus toimub samas maailmas sarja(de)ga «Battlestar Galactica» (2003–09), aga peaaegu kuuskümmend aastat varem.

Seosed sarja(de)ga «Battlestar Galactica» on muidugi olemas, kuid «Caprica» kannatab samahästi ka puhta lehena vaatamist.

Hinnang:
Ütlen kohe ära, et «Caprica» on üks mu viimase aja parimaid filmielamusi – selline küps ja täiskasvanulik ulme. Praktiliselt on tegu draamaga ja tegu on hea draamaga. Taaskord näidatakse vaatajale lugu, kus head kavatsused viivad mitte enam nii heade tulemusteni... tulemusi tunnevad omal nahal aga hoopis lapsed ja lapselapsed.

Näitlejatöödest tuleks kohe ära märkida Eric Stoltz, kellele praktiliselt samaväärselt sekundeerib Esai Morales. Samas ei saaks öelda, et ka teised näitlejad oleks halvasti teinud... kuid need kaks meest olid ülejäänud trupist ikka peajagu üle. Ja eks see pilootosa ju ka nende tegelaste lugu oligi.

Lingid:

Stalkerid lillepeenral

2009-08-25T19:13:00.007+03:00

Vaatan, et blogipuu on viimasel ajal üsna rammusat saaki andnud... pean silmas neid filmiblogijate alko-tiiraseid memuaare esimesest filmiblogijate kokkutulekust. Korraks käis eneselgi mõte peast läbi, et imbuks kohale, aga siis selgus, et kallis ämm on vaja Tallinna toimetada... et tal seal miski hambaarstide mess...

Tallinnas oli plaan ka rahvakirjanik Indrek Hargla kodu külastada. Selgus, et sellekuine Tallinna ulmefännide kokkusaamine oli samuti rahvakirjaniku koju ümber kanditud. Tulemuseks see, et ma takkajärgi ei mäletagi, et kuipalju ma pererahva endaga suhtlesin, aga suhtlemist oli palju...

Tahaks öelda, et üritus meenutas sellist rahvarohket võõruspidu minu pere ja muude loomade raamatust... noh, et külalised vedelevad siin ja seal, võetakse laisalt napsu ja süüakse samuti ning muudkui vesteldakse ja vesteldakse ja vesteldakse. Vestluste teemaks oli enamjaolt ulme, aga samas räägiti kõigest. Kõik see kokku meenutas sellist ulmefänni paradiisi.

PS! Krafinna tehtud pildil (klõpsa suuremaks!) on näha, et kuidas varasemad Stalkeri kujud on leidnud enesele vägagi esteetilise koha lillepeenras.

Lingid:

Eesti ulmefilmid vaid vene keeles?

2009-08-18T17:55:00.007+03:00

Ma olen ikka üsna mitu aastat oodanud, et DVD-l antaks välja üks kõigi aegade parimaid Eesti filme, Grigori Kromanovi lavastatud ««Hukkunud Alpinisti» hotell» (1979).

Tundub, et jäängi ootama...

Loodus aga tühja kohta ei salli ning kui me ise ei tee, siis teevad teised. Igatahes on Vene tegija RUSCICO (Russian Cinema Council) hakanud välja andma DVD-de sarja Tallinnfilmi parimatest paladest ning ««Hukkunud Alpinisti» hotell» on samuti selles sarjas ilmunud.

Praeguseks peaks olema ilmunud kaheksa DVD-d ning ulmesõbrale võiksid huvi pakkuda veel ka ehk kolm Marek Piestraki lavastatud Poola-Eesti koostööfilmi: «Test pilota Pirxa / Navigaator Pirx / Дознание пилота Пиркса» (1978), «Klątwa Doliny Węży / Madude oru needus / Заклятие долины Змей» (1987) ja «Łza księcia ciemności / Saatana pisar / Слеза князя тьмы» (1994).

Samas ei maksa ilmselt eriti erutuda, sest ühe DVD hind on 20 dollarit ja filmidel puuduvad inglisekeelsed subtiitrid. OK, ega neid subtiitreid poleks ju Eesti filmil väga vajagi, aga üllatuslikult on kõik filmid ainult vene keeles. RUSCICO on muidu üsna korralik tegija, aga selline asi teeb küll meele mõruks. Ma võiks ju püüda mõista, aga ei taha ning lihtsalt sikutan enesele need DVD kusagilt.

Lingid:

Каталог фильмов на DVD - R · U · S · C · I · C · O - Russian Cinema Council: Таллинфильм

«Algernon» ilmus seekord plaaniväliselt

2009-08-18T11:33:00.005+03:00

Eesti ainukese ulmeajakirja «Algernon» n-ö sügisene number ilmus tänavu kuu aega varem.

Varasema ilmumise tingis Mütofesti jutuvõistlus... noh, et oleks jutud enne võistlust ilmunud. Ilmumisväärseks tunnistati seitse juttu. Autorid on enamus tundmatud, kuigi Ed Vecin on ajakirjas «Algernon» varem omi tekste avaldanud ning samuti on ta avaldanud wõrgus õudusjuttude kogu. Ajakirja «Algernon» lugejatele peaks tuttav olema ka Kersti Kivirüüt, kel äsja ilmus kirjastuse Tänapäev vahendusel esikromaan «Okultismiklubi». Ka Kristjan Oad võiks aktiivsele ulmehuvilisele teada nimi olla.

Lisaks jutuvõistluse materjalidele on ajakirjas Sash Uusjärve artikkel «Seks, sarkasm ja suured muutused: viimaste aastate suunad noorte fantaasiakirjanduses». Tegu on Estcon 2009 ettekande põhjal kirjutatud artikliga, mille hulga lühem variant ilmus Varraku raamatublogis.

Lingid:

The Day the Earth Stood Still (2008)

2009-08-17T14:26:00.015+03:00

Praalisin mis ma praalisin (klõpsa allpool esimest linki!), aga juhtus ikkagi nii, et kõigepealt vaatsin ma filmi «The Day the Earth Stood Still» uusversiooni. Noh, et oli plaan jutustus kõigepealt üle lugeda, siis omaaegne film ära vaadata ning alles siis remake ette võtta. Inimene plaanib ning Suur Juhus juhib. Või kuidas nimetada situatsiooni, kus lähed kalli kaasaga videolaenutusse ning küljeluu võtab täiesti juhuslikult riiulist just selle filmi!

Sisu:
Filmi sisust ma pikalt ei räägi, sest sellest on üsna palju juttu olnud ning enamikel huvilistel on see niikuinii juba nähtud.

Maale läheneb kosmosest tundmatu objekt, mis osutub võõraks kosmoselaevaks, laevast väljub miski olend, keda kogemata lastakse ning siis väljub võimas robot...

Kuuli saanud tulnukas toimetatakse kiirelt miskisse sõjaväebaasi. Tulnukas ajab spetsialistid muidugi ärevile, kuid valitsus ja sõjavägi hakkavad ajama karmi liini ning teadlastele see muidugi ei meeldi.

Tulnukat (kes vahepeal tavalise inimkuju võtnud) hakatakse n-ö küsitlema, kuid tulnukas põgeneb ülekuulamiselt ning palub abi ühelt naisteadlaselt. Abipalve pole päris kurtidele kõrvadele, sest just selle naise tegevus (õigemini tegevusetus) oli abiks ka tulnuka põgenemises.

Naisteadlane, tema kasulaps ja Klaatu-nimeline tulnukas püüavad sõjaväelaste eest pakku minna ning Klaatul on ka muid eesmärke...

Seosed:
Tegu on filmi «The Day the Earth Stood Still» (1951) remake'iga.

Algne film põhines aga omakorda Harry Bates'i jutustusel «Farewell to the Master» (1940).

Hinnang:
Hakkasin filmi vaatama üsna suurte eelarvamustega... noh, et kui iga leheneeger suudab sellest kirjutada, et siis peab ju miski kõnts olema. Õnneks olid hirmud suuremad, kui...

Mõned asjad aga häirisid küll... õigem oleks öelda, et ei meeldinud üldse. Kõikse rohkem käis närvidele selle naisteadlase neegritatist kasulaps. See oli selline vastik ja kasvatamatu jõmpsikas, et korduvalt tekkis tahtmine see sigudik maha lüüa.

Ei meeldinud ka see ebakõla, et vormilt oli film üks lõputu tagaajamine ning meeleolult samas selline unistav ja romantiline. Mõte võis ju hea olla, aga lavastaja Scott Derrickson nende erinevate osiste sünteesimisega hakkama ei saanud. Jäi selline mulje, et otsekui oleks keegi armsale tulnukateemalisele koguperefilmile «kiirust» andnud ning siis saigi näha suurel hulgal ebaadekvaatset rahmeldamist...

Väga halb mõte oli ka Keanu Reevesi valimine Klaatu osasse. Ma ei tea, et kas Keanu Reeves ei oskagi muud moodi, aga kuna roll võimaldas, siis sai taas näha järjekordset messiat, kelle nimi seekord ei olnud ei Johnny, ei Neo, ei Constantine... Klaatu oli hoopis!

Mis siis filmis head oli? Kui oli? Eelkõige disain ja eriefektid.

Kiidaks võõra tsivilisatsiooni robotit, aga eelkõige kiidaks siiski seda kõikehävitavat metallist tirtsude parve. See oli võimas! Süžeele ei saa ma ka etteheiteid teha, sest algfilmi näinud pole ning kirjandusliku algmaterjaliga võrdlemine on mõttetu. Filmina iseeneses töötas küll. Kolm selle eest, et tegu on siiski mööduva nähtusega ning filmikunsti ajalukku see teos ei jää. Efektne, aga tühi!

Lingid:

Charlaine Harris «Dead Until Dark»

2009-08-11T17:20:00.007+03:00

Kindlasti ei pea ma end õuduskirjanduse fänniks. Jah, ma loen õudust, aga ma loen ka muud ning kindlasti ei arva ma ka et õudus on miskitpidi ülevam ning erilisem žanr. Ja siiski avastan ma ikka ja jälle end mõnd õudukat lugemas... näiteks Charlaine Harrise romaani «Dead Until Dark» (2001).

Sisu:
Raamatu kangelannaks on Sookie Stackhouse, kes töötab ettekandjana kohalikus linnataguses söögikohas ning arukas olekski talle enesele sõna anda:

I'd been waiting for the vampire for years when he walked into the bar.

Ever since vampires came out of the coffin (as they laughingly put it) four years ago, I'd hoped one would come to Bon Temps. We had all the other minorities in our little town—why not the newest, the legally recognized undead? But rural northern Louisiana wasn't too tempting to vampires, apparently; on the other hand, New Orleans was a real center for them—the whole Anne Rice thing, right?

Ja samavõrd muhedal toonil see kõik ka jätkub:

It's not that long a drive from Bon Temps to New Orleans, and everyone who came into the bar said that if you threw a rock on a street corner you'd hit one. Though you better not.

But I was waiting for my own vampire.

You can tell I don't get out much. And it's not because I'm not pretty. I am. I'm blond and blue-eyed and twenty-five, and my legs are strong and my bosom is substantial, and I have a waspy waistline. I look good in the warm-weather waitress outfit Sam picked for us: black shorts, white T, white socks, black Nikes.

Vampiiri nimi on Bill ja kolkasse saabus ta seepärast, et seal asub tema kunagine isakodu.

Juba esimesel õhtul päästab Sookie Billi elu ning otse loomulikult tekib nende vahel teatav tõmme. Osalt vast seetõttu, et Bill on pisut südamlikum vampiir ja Sookie pole ka päris tavaline inimene.

Intriig sõlmub sellest, et koos Billi saabumisega hakkavad linnakeses toimuma mõrvad. Ohvriteks noored ja pisut kerglased neiud, kel kõigil vanad vereimemise jäljed ihul. Viitaks justkui üheselt vampiirile...

Seosed:
Romaan «Dead Until Dark» on esimene Sookie Stackhouse'i sarjas, mis omakorda kuulub nn Southern Vampire Mysteries maailma.

Ehk siis Charlaine Harris on kirjutanud ka lühemaid tekste, kus avab antud maailma teisi tahke ja ajalugu ning kus Sookiet tegelaste seas pole.

Romaanide põhjal tehakse ka telesarja «True Blood» (2008–?) ning seetõttu on romaani «Dead Until Dark» välja antud ka DVD karbi kaanepildiga, kus verevad huuled ja meelas keel.

Hinnang:
Eks tähelepanelik lugeja sai juba aru, et tegu on vampiiriromaaniga, aga tegu on ka kriminaal- ja n-ö naisteromaaniga. Kirjutasin alguses küll õuduskirjandusest, aga ma polegi päris kindel, et kas antud romaani sobib õudukaks nimetada. Jah, esineb ebasurnuid, esineb surma ja esineb ka õõva... kuid mingi verdtarretav teos see küll pole... pigem muhe ja lembeline krimka süngetoonilise urban fantasy kuues.

Charlaine Harrise kiituseks tuleb öelda, et romaan läheb kohe alguses hästi käima, et sellises muhedas laadis nagu esimesed lõigud... et nii läheb lõpuni välja. Krimiintriig on samuti kenasti välja mängitud ning Anthony auhind parima pehmekaanelise krimka eest on asja eest saadud.

Miinuseks võib vast pidada liialdamist lembeliiniga romaani kolmandas veerandis, aga viimane veerand keeras sellise mõnusa jõnksu otsa, et maksimumist vähem anda ei taha.

Ostsin sarja kaks esimest romaani venekeelse kogumikuna (kaanepilt kõrval) Estconil. Noh, et kuidas ei osta, kui hea kamraad pakub ja omal huvi on ja veerandsaja krooniga antakse. Päev hiljem selgus, et sarja kaks esimest romaani on lähiajal ka maakeeles ilmumas.

Kuna aga kolmandast romaanist tuleb ilmselt originaalidele üle minna, siis sai nüüd ka pisut sirvitud Lisa Desimini kaanepildiga (ülevalt esimene) romaani originaali.

Lingid:

The People Under the Stairs (1991)

2009-08-04T12:48:00.007+03:00

Mõne filmiga kohe on nii, et satud juhuslikult vaatama ning siis avastad, et vau! olulise mehe tehtud ja nähtud ka vist kunagi.

«The People Under the Stairs» (1991) oli just selline juhtum. Rahvakirjanik andis selle DVD mulle Estconil. Miski kelluke mu's helisema hakkas ning küsisin, et kas õudukas? Rahvakirjanik vastas kuidagi läbi hammaste, et võib nii öelda küll.

Panen siis paar nädalat hiljem plaadi mängijasse ning avastan, et Wes Craveni film ning pikapeale hakkab mulle tunduma, et olen seda kunagi miskilt saksakeelselt taevakanalilt näinud...

Sisu:
Filmi keskmes on miski getoneegrite pere, kes üüri maksmisega on hiljaks jäänud. Üür maksmata ning majaomanik ähvardab pere välja tõsta. Peres on voodihaige ema, postteismeline tütar ja varateismeline poisiklutt, keda kõik Lollikeseks kutsuvad. Tütre nikkar teeb poisiklutile ettepaneku... noh, et oleks aeg tõeliste vendade kombel raha hankida... noh, et on üks tulus ots soojas ja Lollikesel oleks seal täitsa oluline osa teha...

Sõidavad siis kaks neegripätti ja poisiklutt miski uhke maja juurde. Lollike saadetakse luurele ning poisiklutt näeb, et majas elab kummaline vanamoor ning maja ise on veel kummalisem... et akendel trellid, mis väljastpoolt tabas... et otsekui püütaks takistada kellegi väljasaamist.

Poisiklutt räägib küll vanematele vendadele, et jätame asja katki, et liiga imelik värk ja puha. Nood aga nokivad Lollikese kallal, et kas too lõi nüüd vedelaks...

Ei möödugi palju aega, kui kõik kolm majas on ja veel vähema aja pärast on kolmikust ainsana elus vaid Lollike. Neegripoisil on esialgu vaid kaks probleemi: kuidas majas ellu jääda ning kuidas majast välja saada.

Maja omanikeks on ilmselgelt haiglased Emme ja Issi, kelle sugulus ja seksuaalsus on enam kui veidrad. Antud «paarikesel» on veel «tütar» ja murdja koer ning hulk võikaid inimelukaid keldris ja üks kummaline poisike veel seinakäikudes.

Seosed:
Mingeid seoseid pole. Teada on, et 2006. aastal plaanis Wes Craven sellest filmist uusversiooni teha, aga nüüdseks on see plaan vist maha maetud.

Hinnang:
Tuleb tunnistada, et Wes Craven on üks mu lemmiklavastajaid ning see film sobib hästi mehe teiste tööde vahele. Samas oli see film mul siiski ununenud, mida pole juhtunud näiteks mao ja vikerkaare filmiga.

Trepialuste-filmi põhivõlu on klaustrofoobiline tegevuspaik, haiglased tegelased ning tugev näitlejate valik. Everett McGill, Wendy Robie, Ving Rhames, Sean Whalen, A. J. Langer ja Brandon Quintin Adams – pooled neist nimedest ei ütle mulle midagi, aga oma tööd tegid nad tõesti hästi!

Eraldi tuleb aga kiita filmi väärakat huumorit ja sadismi. Või kuidas sa ütledki selle kohta, kui Issi ajab S/M kostüümis ja pumppüssiga taga Lollikest... või siis selle kohta kuidas murdja koer oma verise lõpu leidis...

Lingid:

Sergei Sinjakin «Заплыв через реку Янцзы»

2009-08-03T12:08:00.008+03:00

Kange tahtmine oleks seda kirjutist alustada selgitustega Ulmekirjanduse BAASi arvustajatele, aga ma ei viitsi tõsiusklikega vaielda...

Sisu:
Jangtse jõe kaldale on kogunenud kirju seltskond: Mao Zedong, Stalin, Lavrenti Beria, Tšapajev, Mihhail Kalinin ja hulk Hiina RV tegelasi. Jõe teisel kaldal varitseb aga Trotski. Esimees Mao plaanib üle Jangtse ujuda ning Tšapajev kavatseb pilusilmaga kaasa ujuda, et järsku ei saa too hakkama ning siis Vassili Ivanovitš kingib talle kiire surma. Pohmellis Tšapajev praalib, et ta ju teeneline ujuja, et tal ju Uraali jões juba ujumiskogemus saadud jne.

Mao ja Tšapajev hakkavad ujuma ning selle käigus arutlevad Hiina ja Venemaa tuleviku üle. Noh, et kus saablitega ja kus kõblastega. Jõe kaldal teeb Stalin vaikseid tähelepanekuid, õelutseb pisut Beriaga ja laseb Berial enesele head-paremat ette kanda ning esitab küsimusi kõikvõimalike tegelaste sugulaste kohta. Noh, et järsku on keegi veel ellu jäänud...

Seosed:
Kui jätta kõrvale tõsiasi, et tegelasteks on hulk ajaloolisi isikuid, siis muid seoseid pole.

Hinnang:
«Ujumine üle Jangtse» on selline muhe ja jõnksuga lugu, mis tavalisel ulmefännil klemmid mõnusa särinaga kokku laseb.

Kiita tuleb muidugi ka autorit, kes on üsna osavalt jutu pealispinnale pannud banaalsed faktid, aga alltekst mängib hoopis peenemalt. Piisab, kui mainida, et 16. juulil 1966. aastal ujus Mao Zedong üle Jangtse ja andis sellega avasignaali Kultuurirevolutsioonile. Aga selliseid vihjeid on veel, näiteks Kalinin ja naised jne. Kindlasti tekitab see kõik vähemharitud ja pinnapealses lugejas paksu verd, aga ega selles autor süüdi pole.

Jutt ilmus esmakordselt samanimelises autorikogus «Заплыв через реку Янцзы» (2004). Tegelikult ilmus see raamat küll 2005. aastal ning ilmus vaid tuhandese trükiarvuga ja poodides seda ei müüdudki, vaid enamus tiraažist jagati kirjaniku koduoblasti raamatukogudele. Kuna Sergei Sinjakin on Volgogradi kirjanik ja teksti wõrgus ka pole, siis tekibki küsimus, et kuidas see jutt Arvi Nikkarevini jõudis? Igatahes on eesti lugeja vene omast märksa paremas seisus ning võib lihtsalt poodi minna ja osta raamatu «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia» (2009).

Lingid:

Star Wars – poolakeelsed fänniväljaanded

2009-08-02T23:39:00.004+03:00

Usun, et enamuse inimeste jaoks on «Star Wars» ikka ja ainult filmiline fenomen. Mina siin aga mõtlen, et kas nägin ma enne mõnda filmi... või lugesin siiski mõnda romaniseeringut..? Kardan, et jäängi mõtlema, sest kes ikka nii vanu asju enam mäletab. Fakt on aga see, et lisaks filmidele eksisteerib «Star Wars» minu jaoks ka romaniseeringute ja ka koomiksite kujul.

See nn «muna ja kana küsimus» tuli mulle pähe, kui ma paar päeva tagasi wõrgust nende poolakeelste raamatute kaanepildid leidsin.

Ühtses reas siis poola ulmefännide tõlgitud ja kirjastatud nn klassikalise trilogia romaniseeringud. Esimene siis «Star Wars» (1976), mille autoriks on igas keeles märgitud George Lucas, kuid mille tegelikult kirjutas Alan Dean Foster. Järgmisena siis Donald F. Gluti romaniseering «The Empire Strikes Back» (1980) ja viimasena James Kahni «Return of the Jedi» (1983).

Kõik need raamatud on romaniseeringud, ehk siis filmi käsikirja põhjal kirjutatud romaanid. Jah, «Star Wars» on ilmunud enne samanimelise filmi esilinastust, aga see oli teadlik samm, et üsna tundmatu lavastaja väga kallile filmile rohkem promo teha.

Kui tulla tagasi nende poolakate fänniväljaannete juurde, siis peaks tegema ühe olulise õienduse. Inglisekeelses maailmas nimetatakse neid enamjaolt piraatväljaanneteks, mis on aga siiski vale. Tegu on fännide poolt tasuta tõlgitud ning tasuta paljundatud üllitistega. Ainus kaubanduslik tehing oli nende müümine ning müügist saadud raha pidi korvama paberi ja paljundamise maksumuse.

Kõrval on veel kaks kaanepilti. Esimene on fanzine'i «Fikcje» 58. number, mis 1988. aastal (taas)trükkis romaani «The Empire Strikes Back» poola tõlke. Teine on aga romaani «Return of the Jedi» miskisugune poolakeelne väljaanne, mille ilmumisaastat mul tuvastada pole õnnestunud.

Tegelikult on sellised fännväljaanded sotsialistlikku riigikorda saatvad väärnähtused, sest normaalses ühiskonnas pole küll põhjust kommertsliku kirjasõna tasuta tõlkida ja kirjastada. Normaalse rahvaarvuga riigis ilmub kommerts niiehknaa. Eks oma põõna on üritusele pannud ka wõrguajastu, sest kellele on praegu vaja rotaprindil paljundatud hägusa kirjaga brožüüre?

Lingid:

Juunikuu parim arvustus

2009-07-26T21:19:00.021+03:00

Kuna ma sain Ulmekirjanduse BAASi maikuuu parima arvustaja tiitli, siis on minu kohuseks määrata ka juunikuu parim arvustaja.

Tõttöelda olengi sellega pisut jänni jäänud... õigemini arvavad uudishimulikud fännid, et ma olen jänni jäänud ning muudkui tuletavad seda mulle meelde. Minu jaoks lihtsalt on nõnda, et juulikuu on eelkõige Stalker ja Estcon ning siis kõik muu.

Eks igasugu edetabelid ole subjektiivsed... saati siis parima arvustaja valimised. Neil kordadel, mil mina olen pidanud valima BAASi kuu arvustajat, neil kordadel olen ma juhindunud mõningatest kindlatest põhimõtetest. Esiteks, et tegu peab olema antud teose esimese arvustusega. Teiseks, kui on arvustatud jutukogu või antoloogiat, siis peavad sama isiku poolt olema arvustatud ka kõik raamatu jutud. Kolmandaks ei salli ma arvustustes mõttetut laiamist ning sisutühja ja samas pretensioonikat sõnavahtu.

Hoolimata üsna rangetest ja valikut kitsendavatest piirangutest jäi häid juunikuised arvustusi sõelale päris paras ports.

Alustaks ehk arvustajast, kes BAASis esineb nime Raux all. Antud mehe arvustused (eelkõige) vene- ja saksakeelsele ulmele on alati BAASi tuumakaks täienduseks. Ma ehk olekski andnud kuu arvustuse auhinna viie autori kollaažromaanile «Пентакль» (2005), aga kuna jutud olid arvustamata... Raux paistis ka silma abielupaar Djatšenkote rohke arvustamisega, aga siin sai talle saatuslikuks minu äärmiselt pirtsakas suhtumine sellesse duetti. Võimalik, et just tänu Rauxile see suhtumine peagi muutub, aga seniks siiski ei...

Kuna juunikuus teevad paljud ka hilinenud Stalkeri-lugemist, siis jäi BAASis silma hulk arvustusi mõttetutele kah-ulmekatele.

Kui ma peaks andma välja ulmealase hoogtöö kangelase tiitlit, siis selle saaks minult Ants Miller, kes hämmastava visadusega loeb ja arvustab kõike eesti keeles ilmunut, mille kohta vähegi ulme kõlbab öelda. Enamjaolt ta vannub ja väänab neile väntasid, aga milline pühendumine! Ma ei tea, kas mees piima joob, aga üsna mitu liitrit on ta selle tervistkahjustava tegevusega küll välja teeninud!

Kui juba jutt läks haiglase kire või kirglikult haiglaste arvustajate peale, siis tuleb ka ära märkida Silver Sära, kes erilise innuga loeb ja arvustab mingeid jaburaid kohalikke autoreid ja saab sellest tegevusest ilmselt ka miski perversse naudingu. Rohkem suudan ma mõista selle mehe õuduskirge, kuigi tal oleks viimane aeg lõpetada õuduskirjanduse tituleerimine väärtkirjanduseks. OK, mina tean seda, Sära ise teab kah, aga ülejäänud pööblile on see kui pärlid sigade ette.

Kui nüüd rohkem normaalsemate tegijate manu naaseda, siis eelkõige peaksin ära mainima Lauri Lukase ja eelkõige arvustused Alastair Reynoldsi kogumikule «Diamond Dogs, Turquoise Days» (2003) ning Boris Hurtta romaanile «Elävien ja kuolleitten kesä» (1990).

Meelde jäid ka Musta Kassi nime taha varjuva jh arvustused. Iseäranis muidugi Dave Hutchinsoni romaani «The Villages» (2002) kohta kirjutatu.

Loomulikult oli ka teisi asjalikke arvustajaid ja põnevaid teoseid, aga kõigest ei jõua ning tuleks lõpuks siiski asuda esikolmiku kallale.

Viimastel kuudel on BAASis väga jõuliselt silma hakanud Urmas Roolaid ja tema arvustused. Siin on aga üks suur aga! Mees arvustab enamjaolt teoseid, mille olemasolugi tuleks unustada. Asjalikud käsitlused ja puha, aga millised teosed... ehk siis milline saast. On ilmselge, et kuu arvustaja tiitel varsti Urmas Roolaidi tabab, aga mitte veel seekord...

Vägagi arvestatav kandidaat kuu arvustaja tiitlile oli aga Raul Sulbi, kelle väärikad arvustused Robert Reedi romaani «Sister Alice» (2003) moodustanud lühiromaanidele olid ilmselgelt BAASijuuni ühed kõrghetked. Tunnistan ausalt, et peaaegu olekski Raul Sulbi kuu arvustajaks saanud.

Kuu arvustaja tiitel saab siiski Maniakkide Tänavale!

Põhjusi on mitu. Esiteks pole ta seda tiitlit kordagi saanud. Teiseks on ta teinud tänuväärset tööd nii mitmegi kirjaniku ja ühismaailma propageerimisel Ulmekirjanduse BAASis.

Kolmas põhjus on aga peamine. Maniakkide Tänav on BAASis ainuisikuliselt ära arvustanud umbes kolmandiku mängumaailma S.T.A.L.K.E.R. põhjal kirjutatud romaanidest ning teinud seda nõnda, et ma peaaegu juba tahangi neid lugeda.

Seega on juunikuu parim arvustus Maniakkide Tänava arvustus Aleksei Kalugini romaanile «Пустые земли» (2009).

Lingid:

Autosid lömastav lendav taldrik

2009-07-25T23:55:00.006+03:00

Ehkki nagu juuresolevalt oluliselt kaanepildilt näha on, ei lenda see taldrik enam suurt midagi... pigem veereb!

Allpoololev ajakirja «Fantastic Universe» 1955. aasta märtsinumbri kaanepilt on ka üks n-ö olulistest. Olen seda kohanud mitmes teatmeteoses illustratsioonina ning see on mulle ka paganama hästi meelde jäänud.

«Fantastic Universe» oligi selline ajakiri, kus olid kaanel ägedad pildid ja sees lahjad jutud ning pilte polnud sees üldse... kui mitte arvestada reklaame ja numbrist numbrisse korduvaid vinjette. (Tõsi, uue omaniku all ilmunud viimased numbrid sisaldasid ka illustratsioone, kuid see on juba eraldi jutt.)

Siinoleva kaanepildi autoriks on Alex Schomburg ning see pilt ei illustreeri ühtegi juttu selles ajakirjanumbris, vaid on lihtsalt üks mõnus pilt.

Alex Schomburg on aga selline kummaline kunstnik, keda ma kindlasti oma lemmikute seas ei nimetaks... samas oli ta täpselt selline tegija, et kui ta nime nägid, siis teadsid, et näed ka väärikat kraami.

Lingid:

Stalker 2009

2009-07-22T11:36:00.007+03:00

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 17.–19. juulil Taevaskoja Puhkemajas. Ürituse üheks kulminatsioonipunktiks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine. Parimad 2008. aastal eesti keeles ilmunud ulmeteosed ja auhinna Stalker 2009 võitjad on.

Parim tõlkeromaan
Sergei Lukjanenko «Öine vahtkond» (Ночной Дозор, 1998)
Raamatu tõlkis Tanel Rõigas ja avaldas kirjastus Varrak.

Parim antoloogia või kogumik
Poul Anderson «Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud»
Raamatu koostasid Andri Riid ja Raul Sulbi ning avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi jutustus «Flööditüdruk» (The Fluted Girl, 2003)
Tõlkis Kaspar Müürsepp ja ilmus see Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 4: Flööditüdruk», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla jutustus «Minu päevad Liinaga»
Ilmus ajakirja «Looming» kaheksandas numbris.

Parim eesti autori lühijutt
Laur Kraft «Ultima Cthule»
Ilmus ajakirja «Algernon» aprillinumbris.

Märkimist väärib tõsiasi, et Indrek Hargla jutustus võitis ka Tuglase nimelise novelliauhinna, olles seega esimene tekst, mis saanud mõlemad auhinnad.

Lingid: