veiko.ajaveeb

Õu tilgub vihmast. Siis on hea kirjutada kui vihm tilgub. Olen maal. Eile proovisin rattaga käia Klooga järvel kalal, aga tuul oli nii suur, et saatis kõik landid võssa. Ja ega seal ilma paadita midagi ei tee kah.

2008-07-17T11:25:00.001+03:00

Õu tilgub vihmast. Siis on hea kirjutada kui vihm tilgub. Olen maal.
Eile proovisin rattaga käia Klooga järvel kalal, aga tuul oli nii
suur, et saatis kõik landid võssa. Ja ega seal ilma paadita midagi ei
tee kah.
Loen "Voldemar Panso päevaraamatut" ning kõrvadesse kõlab Eplik.
Mina olen müüdud aparaaditehasesse, iga päev kella seitsmest
neljani...
Ees ootab Hiiumaa ja Eestimaa ja suvi.

Uus blogi aadress

2007-01-09T00:11:00.001+02:00

http://tubin.wordpress.com

Elu nagu kabaree

2007-01-08T16:43:00.000+02:00

Kuulame kõrvad kikkis muusikat.

2005-12-17T23:59:00.000+02:00

http://tubin.pri.ee

Uued tuuled

2005-08-10T10:57:00.000+03:00

Ma nüüd vabandan kõikide ees, kes tunnevad järgneva pärast ebamugavust! Seoses kummaliste tujudega on minu ploogi/ajaveebi uus aadress järgnev:
http://tubin.pri.ee

Kummalisede tujud sisaldavad endas ka võibolla tõhusama ploogimootori kasutamise vajadust ja suuremat failide hoidmise vajadust. Igaljuhul tuleb teil nüüd teha endal veidikene linkide muutmist, ma vabandan.
Siit on otseteed postituste uuendusvoogu:
RSS 2.0 http://tubin.pri.ee/feed/
RSS .92 http://tubin.pri.ee/feed/rss/
Atom 0.3 http://tubin.pri.ee/feed/atom/

Ma pole veel väga jõudnud hetkel tegeleda ploogi väljanägemisega, aga eks see tule ka ajapikku. Tänan kõiki kannatlikkuse eest!

Hulkur Rasmus ja muu ööelu

2005-08-08T18:47:00.000+03:00

Jaama tänava park Tartus mõjus lõppkokkuvõttes ebamaiselt. No lisaks teatrile ka viimase etenduse pidu ja amatöörlik naine teatripargis etendust andmas. "Hulkur Rasmus" ise oli mäng. Väga heas mõttes mäng, sest juba alguses anti mängureeglid kätte. Kogu aeg sai naerda ja see teater läkski täpselt sinna pereteatri rubriiki, tuleme lastega vaatama. Muusika eest punktid, sain plaadi ja kuulan praegugi.

Hiljem oli öönägemusi ja aure. Õhtu päädis varajase hommikuga ja Žiguliisõiduga ning ööunega Narva mnt. ühiselamus.

Ajaleht kirjutab "Taarkast", tahaks näha, aga vist ei ole võimalik, sest homsest algab Linnateatri hooaeg ja tuleb veel 19 "Loomade farmi" etendust.

Põrgu värk - kuigi kirjutaks Wiiralti nimekujust lähtuvalt Põrguwärk

2005-08-07T01:42:00.000+03:00

Täna sai vaadata teatrit. Mul on tunne, et nüüd juba üle kahe kuu. Seetõttu jäävad ka muljed segaseks, kas vähese teatrivaatamise tõttu heaks või siis mõnel muul põhjusel ikkagi.

"Põrgu värk" Viinistus tõi mind sinna juhuse tahtel. Sattusin autole ja sain kohale. Enamjaolt on ju Eesti suveteatrit raske vaadata, sest mängupaigad on mööda maad laiali. Autos veel mõtlesin, et miks seal mängitakse. Või õigemini küsisin, et kas tasub mul see sõit ja neil see ruum.

Ruum on vanast katalamajast ümberehitatud kultuurisaal. Väga hea ruum. See on kohe selline ruum, et seal tahaks ise midagi teha. Atmosfääriga sellele teatritükile igati sobiv. Atmosfäär ongi esimene märksõna. Wiiralti pildid. See, et lavastus mõjus Wiiralti piltidena kohati, oli hää. Mänguvõti anti alguses kätte ja seda ära ei kaotatud. Mõnusad maotud grimassid, kerghigiste näitlejate nägudes. Dramaturgiline materjal ehk jättis mõnest kohast soovida.

Üldiselt oli elamus peale kahte isemitteteatrinägemise kuud küllalt kõrge. Naersin, jah. Ja näitetrupi atmosfäär iseenesest juba oli hea. See oli väga tunda, et miskit seal ruumis õhkab. Tegu oli ka ainult Draamateatri näitlejatega. Ikkagi koos olevad inimesed, ühtne trupp. Karikatuure. Valgussähvatusi. Leide. Hea teater oli õhtuks.

Kui homme ületamatuid takistusi ei tule, siis lähen "Hulkur Rasmust" vaatama. Nojah, eks need suve ainumad vabad päevad kulu ka teatrivaatamisele ära.

Rattamatkast kokkuvõtvalt

2005-08-06T16:44:00.000+03:00

Selleaastase rattamatka marsruudi saab üldjoontes kokku võtta nii: Tallinn - Rapla - Vigala - Suure-Lähtru - Taebla - Haapsalu - Tallinn. Lisaks muid väiksemaid kohti, mis nende suuremate kohtade vahele jäivad.

Tõenäoliselt algab algus juba eelmisest õhtus, kui Muusikamaja kohvikus sai oldud ja öösi kella nelja aeg maga jäädud ja hommikul kella seitsme aeg üles ärgatud. Poolunine rong, Rapla. Kell on kümme umbes. Pood, rattasõit, kirikud. Poed, piknikud, väntamised, kruusateed, sirin rohus (nagu augusti puhul lubatud), pilved taevas, üle nädalate selgepiirilised pilved, pole taevahalli on säbruselge joon - sinist ka.

Päevahetked on täis rohkeid maakirikuid, ilusat akustikat, kiriku akustika proovimist, madalaid niidetud surnuaedu. Õhtu Vigala lähedal, ühes viimase aja ilusaimas puuehitises. Sauna ja paadisõitu, ujumist, lõkkekartuleid.

Teine päeva ka mõisates, kirikutes, õhtul ööbimine Suure-Lähkru mõisas. Ainukesed veidi ebameeldivad inimesed, keda me kolme aasta jooksul matkal kohanud. Aga see jäägu sinna. Kolmas päev, suurim ilu Ants Laikma majamuuseum Haapsalu lähedal Taeblas.

Kulgemiserõõm. Lahkete inimeste rõõm. Õnneks on neid rohkem, kui teisi.

Pildid: 1. Kruusatee, 2. Elmo Nüganeni ja Anne Reemanni maakodu, 3. Ants Laikma majamuuseum

Suvenostalgia, varaaugusti alguse kerglased hirmud juba

2005-08-03T03:20:00.000+03:00

Muusikamaja kohvikus oli kollane ja helises. Hämarõues suitses ja sosises. Hilisõhtu tervitas varaaugusti eelmänguga ja andis vaikselt mõista, et üks suvi on veelkordselt läbi saamas. Juba laulab JääBoiler kõrva, et puud on punased ja ma lähen su juurest ära. Siis on vihmamärja asfalti surin jalgrattakummi all kuidagi kerglaselt teednäitav, augustiöhe, suuremaid asju otsima, talve saabumist eemale peletama, hirmutama igavust ja pimedust, enamjaolt kollaselt valgustet ruumides, raskete kardinate taga.

Saam joigus, eesti inimesed laulsid eesti laule, viie tunni pärast algab jalgrattamatk, mis on ka kuidagi suvelõpetaja. Suvelõpetaja, suveõpetaja, mida ma olen suvest õppinud. Ma ütlesin ära minnes, et aitäh, ilus suvi oli. Oligi teine selline pühalik veidike. Teine maailm, teine tunne ja teine sügavus. Vanades juttudes on mingi müstiline selgus, mis ajab külmavärinad seljale, kas või siis, kui tüdrikud etenduse lõpus seda järvelaulu laulavad. Hirmusõudnelahe-õdune.

"Nüüd hüvasti, Saare nurmed,
kuuse juured, tõrvaskännud,
kus olen suve elanud,
talved mitmed tallerdanud,
seda püüda püüde'essa,
seda aulida ajades!"

Head matka, teile häid päevi. Näeme varsti ikka. Kuskil kunagi ja kindlasti. Suvi saab otsa. Mitte veel, aga varsti. Ja siis, kuskil talvehubases kohvikus äkki...

René François-Ghislain Magritte

2005-08-02T15:08:00.000+03:00

Ma lubasin siin ühel päeval rääkida René François-Ghislain Magritte'st. Või õigemini sellest, mis on minul René Magrittega. Meil oli keskkoolis 20. sajandi kunstiajaloo teemaline loengusari. Õetaja Tiina Meeri. Selline lisatund, vist teisipäevaõhtuti käidi peale tunde koos ja hämarpimedas ruumis slaidiaparaadi surina saatel, kunst tuli kätte. Ja siis kui ühel päeval juhtus nii, et seinale projitseeriti Magritte õhkuahmima panevad pilvemaastikud, sürrealistlikud puurid, inimpilgud ja veatud maastikud, vigadega õigemini. Pärast oli ikka küll kohe nii, et ma ei olnud varem teadnudki, et midagi nii võimast on visuaalses pildis olemas ja mul käis pea ikka ringi kohe.

Näiteks vigased visuaalsed maastikud, mis asuvad niivõrd häirima, tekitavad kõhedust, et hirmus hakkab veidi. "Valguse impeerium" - väga müstiline koostöö valguse ja pimeduse vahel. Heleda suvetaeva all on pimedusse mattunud järveäärne häärber, kuhu tänavalamp heidab eriskummalist valgust. "Valepeegel" tekitab sees lihtsamast lihtsama maailmalõpu tunde. "Suvemarss" - kes seal on?. "Vägistamine" - rõlgelt ilus.

Ma isegi ei oska öelda, miks see kõik mind võlub tegelikult.

Meeldivaima hingeõhuga leht, mis internetis saadaval oli.

Ehedat saami joigu Muusikamajas

2005-08-02T03:13:00.000+03:00

Vihmaöö ja varajase augustiängi lõhna on kogu asfalt täis ja paneelrajooni märjad majad teevad ööhämaruses möödujaile kolli. Loobivad kerglase poriga ning meeliülendavad. Täna hakkas etenduses väga õige koha peal sadama. Vahetult enne lõppu. See isegi võimendas. Energia mõttes oli ka väga hää etendus. Isegi meie saam, kes etenduses kaasa teeb, arvas, et täna oli koori osa koha pealt üks parimaid.

Seoses saamiga, saab täna (teisipäeva) õhtul Muusikamajas kell 23:00 kuulda kerget joigumist. Peale meie augustikuist viimast etendust ja peale saami viimast etendust on Muusikamajas kerge kontserdimoodi, ehk ka niisama kaminaõhustikus saamijoig. Ma usun, et seda tasub kuulama tulla. Siisepääs kõigile soovijaile prii, sest õhtu sisugi vabamõtteline. Jutu lõpetuseks artikkel ajalehest meie saami kohta.

Plaanid ja muu

2005-08-01T16:55:00.000+03:00

Kerge värskendus. Lisaks kõigele muule. Eile räägiti, et "Lemminkäinenit" mängitakse ka talvel, vähemalt 2 korda Tartu Sadamateatris, 4 korda NO99s ja ka Soomes, Venes ja Norras - saamide juures.

Ülehomme on oodata rattamatka algust, eelmise aasta omale jätkuks. Siis on veel vabu päevi nii paar ja hakkab "Loomade farm" taas hooga pihta. 15. augustist aga algavad Saša Pepeljajeviga Tšehhovi "Kirsiaia" proovid, mis peaks esietenduma septembri lõpus NO99s. Hilisematest plaanidest on hetkel veel vara rääkida.

Ja juba ta ongi käes, august

2005-08-01T00:41:00.000+03:00

Tänases öös kõlab millegipärast kogu aeg kõrvu see lause.
Ühel novembriõhtul sai ka see muude asjade hulgas helijäädvustatud. Ja ilma Sergo käest luba küsimata, tema lahkele loale lootma jäädes, panen selle teile ka kuulamiseks.

Ja juba ta ongi käes, august (22. lend Muusikamajas. Loeb Sergo Vares)

Mis tunne teil on?

2005-08-01T00:25:00.000+03:00

Kujundlikud pildid. Ohked öös. Rattapedaalikriginad. Pildiinimesed ja jutuinimesed. Ühed räägivad juttu, et igaüks saaks eneselle mõtelda mingise pildi. Teised röögivad, määrivad ja käärivad pilte inimestele ette, et igal inimesel oleks ainult üks pilt ees. Siis on selge, mida nähakse ja kuidas ollakse. Raud, virmalised, rüü, kõla, austus. Tähekõla, sõnamaagia.

Tagasihoidlik informatsioon

2005-07-30T13:48:00.000+03:00

"Lemminkäineni" esimesed etendused möödas. Täna Tallinnas "metsaesietendus" ja hiljem õhtul ka esietenduseüritus. Keil kirjutab.
Enamus inimesi muidugi tõenäoliselt folgivad, aga kellel miskipärast pealinna tolm jalge all ja õhtu vaid televiisori/arvuti väisamiseks kuluks - tulgu teatrisse parem.

Enamus jutuga, mida Keil kirutab, olen nõus, nii et informatiivseks lisamiseks suurt muud ei tule.

Täna esitetendub "Lemminkäinen"

2005-07-28T00:02:00.000+03:00

Ja etendub kuuel päeval järjest.
Ma ei tea, kas Loomise kodulehel on link olemas.
Igaks juhuks see link.

Donnaga ma'i jõud' käia ega süüa anda. Hoolitsege tema eest

2005-07-26T23:56:00.000+03:00

Kaks päeva vihmast tilkudes hambad risti proovi tehes metsas.
Poliitikast
On olemas võimatult häguste piirjoontega inimesi. Ise nad arvavad, et on maailm. Ja miks keegi neile ei ütle, et te ajate jaburat juttu, niimoodi asju ei aeta. Aga kõik naeratavad neile.
Palav on kuulge, teeks rõduukse lahti, ei viitsi.
Ja sul on ka vahel tunne, et lendad millegi kohal ja tead, kuidas kirjutada maailma kõige paremaid luuletusi?
Mis asja.
Kõige ilmutuslikumad (hmm... ma tahtsin ju kirjutada ilusamad) inimesed on sinu kõrval.

No siis me vaatasime (loe: mina) Shrek 2 multifilmi Britta juures ja ma tulin ühest paneelrajoonist teise 21 minutiga öösel, mis minu kohta on tubli.
Ma peaksin vist "Lemminkäinenist" kirjutama, et õigustada ploogipidamist.
Täna ei jõua sellest kirjutada, kogu jõud jäi mänguplatsile.
Hei sina inimene, kes siin käid, astu tasa! (Tegelikult laulis seda Tõnis Mägi kõlaris)

Oli varasuve algus nagu igal aastal ennegi ja tuvid tegid linna kohal tiire.
Puukorvi taga sööb üks poiss võileibu.

Kus on vägi?
Solgiämbri sangal kõnnib kärbes. Teised on hääletus maaköögivaikuses unustanud ennast ära. Vakstu kleebib kuuendat päeva moosist ja suhkruteest ja inimesed on imelikult vaiksed. Maal ei peagi väga otsima, sest et see on sul olemas. Aga mina olen linnas.

Oo õudust ja siis tuleb elektroonilise jama hääli terve tuba täis, pea on seepi täis ja. Hoolitsege oma sõrmeküünte eest. Need võivad narmendama hakata.
Tere voored, tervit laaned!

See kõik oligi vist hetkeseisund.

Lapsed kartsid fotograafi väga

2005-07-25T01:15:00.000+03:00

Milline võim on fotograafi kätes.
Sama inimene ühe silme läbi:
üks pilt
ja teise:
teine pilt
kolmas pilt

2005-07-23T00:07:00.000+03:00

"noil umbseil tusasteil päevil kus kärbes kõnnib mööda solgiämbri sanga - kirkana ja avatuna"

See ei ole runoooper

2005-07-21T19:50:00.000+03:00

Teatritegemine ei pruugi üldse alati nii lihtne olla, et tuled prooviks kohale, lava on valmis, kostüümid ootavad tooli peal ja grimmeerija on švammiga koridori peal lahkelt naeratades vastas. Eriti projektiteatrite puhul. Tihti napib raha, lavaehituse tööriistu tuleb laenata naabri käest ja enne etenduse valmimist suudavad nii kunstnik, lavastaja kui ka näiteljad kulutada hulga halle ajurakke.
Täna panime hommikul kella kümnest Vabaõhumuuseumis "Lemminkäineni" lava kokku. Päris valmis veel ei jõudnud. Hirmutasime hobuseid teepealt, kui tikksaega pleksiklaasi saagisime ja kurnasime vaeseid Vabaõhumuuseumi riigipalgatöötajaid oma saeküsimiste ja redelitega. Igaljuhul, peale suppi ja juhtmekokkusaamist on enamus asju metsa all.
Riigiteatris on lihtne. Töökojad teevad lava ja õmbluskojad riided ja lavapoisid panevad üles ja riietörid riietavad - näitelja mingu lavale ja keskendugu seal. Ise lava ehitada on ka tore. Teistmoodi kuidagi. Homme tuleb veel minna, veidi "järve" paigutama ja "ekraan" on vaja maa sisse kinnitada. (No aga samas, kes see loll ronib metsa, et tearit teha. Olgu rahulikult ventileeritud teatrisaalis kõigi mugavuste ja töökodade keskel)

Postituste pikkusest

2005-07-21T17:47:00.000+03:00

Kui aega ei ole, siis loed lühikesi postitusi. Pikad ajavad närvi ja muudavad värvi. Aga pikad on aeg-ajalt ilusamadki. Nende jaoks peab aega leidma. Tegema üks piparmünditee. Ja siis nagu raamatut rahulikult lugeda. Pikkades postides (postitustes) on rohkem sõna. Sõna hakkab sääl rohkem mängima ja aeglane sõnalugemine tuleb kasuks. Tihti on aga nii, et tahaks ainult lühikesi ja konkreetseid lugeda. Seega on mul kaustad järjehoidjates: "Loe üsna pea!" ja "Ruttu vaatamiseks". Lõpeks ei öelnudki miskit põrutavat.

Lisa: Aitab ka see muidugi, kui mitu korda päevas poste lugeda. Siis ei olegi pikad nii pikad. Aga kui kõik jääb õhtusse... Ikkagi on mida lugeda veel eesti ploogides ikka vahel.

Ploog, ploomid, kaerakorvad, kiratsemine

2005-07-20T23:47:00.000+03:00

See mis siit nüüd tuleb on pigem heliline mürgel. Inimesed kes oma peas hääli ei kuule, teksti lugedes, peavad järgneva eneselle kõva häälega ette lugema. Need kes mõhkugi aru ei saa, kustutavad oma RSS lugejast minu ploogi lingi ja ei tunne süümepiinu.

Hommikuses veel mitte ploomihulluses, sest maahullus ja ploomihullus oma varasügisega on tihtipeale seotud, oli rohkem rohuhullus, sest see oli märg. Märja rohu vastu pole minul mitte midagi, iseeneses minu jalgadel ka mitte midagi, võtke midagi ette, kuivade jalgade vastu. Aastakümneid vana niveakreem, seda mida nad juba 30ndate Läänemere kallastel Adolfi ajal eneselle peale määrisid, ei aita.

Siis ma otsisin kuurinurgast välja ühe ja teise, ei ühe ainult, kaasaskantavata patareiraadio, millel patareisid ei olnud, mida ka kaasas kanda seetõttu ei saanud, ja hakkasin kuulama juhtmeraadiot, minnes ise veidi liiga raadioks kätte. Aga seda saab ainult raadioga kuulata, sest kui ma täna linnaarvutist üritasin läbi imeinterneti kuulata kolmandat osa põnevusloost Bagdadis, siis see oli igav. Aga maal kapi taga teki all oli see mitte inetu, vaid pööraselt maaerootiline. Hiirelõksud üheksati õhtuti, näitlejaportreed raadiost.

Maal on veel pööraselt maaerootilisi asju. See kui lõkkesuits tuleb silma, osad tüdrukud endiselt mäletavad, et see kui lõkkesuits silma tuleb seda tähendavat, et sind keegi salaja armastab, on kirbe. See kui lõkkesuits tuleb silma on kirbe. Ja jah. Mitte keegi ei saa võtta seda salajast armastust rohu vastu, koerakarvade ja kaerakorvade vastu. Kaerakorvad on sellised siledad (šiledad?) lilled, mis kasvavad koerakarvadest ja on tavaliselt üheaastased taimed.
Palgid on maaerootilised. Puusaagimiselõhn. Kuivatatudbasiilikalõhn (muide, on maitsetaim basiilik, aga kui kirjutada basiilika lõhn, siis kas lõhnab samba- või piilariridadega löövideks jaotatud piklik (kiriku)ehitis?). Imelikumaaseebilõhn. Kõrbepannkoogilõhn. Salajane rehetoalõhn. Aida alune lõhn. Maja tagune märg lõhn. Kuuselõhnad. Koeraähkimise lõhnad. Naabrinaise aias kurkide kastmise lõhn. Äikeselõhn.

Enne äikest tulevad pilved vasakule aianurga taha kokku, teevad mingit salanõu ja käsevad kõigil puiel aias vait olla. Vanama (loe: vanaema) teab öelda, et kui pilved on vasakul aianurga taga, siis sealt tuleb alati äikest. Noh, müristama peab ka, sest muidu tuleb tavavihma, aga kesse tavavihma ikke tahab. Enne äikesevihma on ju lämbe, ajal on piisad suured ja pärast on oikuivärskelõhn.

Maal ei saa midagi kopida ka. Ja see on hea. Pasteda ei saa ka. Kopitada saab küll, kui tahad, aga meie ehtisime hoopis rehetoa seinu uute plaatidega, millest on küll tiba kahju, aga palk oli alt tõesti väga mäda. Mis sa teed hädaga.

Siin linnas lõhnab ninna metsaviiruk, kuigi õde ütles, et see on meeste deodorandi lõhnaga (tänan väga!), on see minumeelest lihtsalt mingi indilaadse vürtsi hale vari. Ikkagi meeldiv. Ja siis peab veel teostama pesemisrituaale, ennast lahti ütlema maast, tolmust ja kõigist nendest lõhnadest, mis saab kole keeruline olema, sest kell on juba palju ja meil õhutl miskipärast hilja vett ei köeta, sest muidu see jahtub öösel, kuna normaalsed inimesed öösiti ei pese. Aga mis mina siis teen? Ootan hommikut, muidugi, see oli sul hea mõte. Siis haaran harja, ja sii ma harjan, oi kui harjan, hiljem oma keha varjan linnalõhna' riidega. Kamm see raisk on piidega ja pigem kinni jääb kui pähe, juustesse. Muinasjutuline. Öö tulemas. Und ma ei tea. Tere tere.

Üliselt mulle ei meeldi pikad postitused ja kogu eelnev oli strateegiline samm ajada keski vähmalt korrakski peapööritusest oksele. Et siis saab halva sapi enesest välja süljata ja tuleb uue sapi aeg. Sapikorjamise aeg. Sapikoriluse aeg. Oh ilusad ajad.
Esiti küll.

Päeva soovitus

2005-07-18T10:11:00.000+03:00

Tõsimeelsetel ja edukatel inimestel soovitan osta ühe mahlajäätise ja limpsida seda.

See ei ole essee, aga räägitakse aroidumus ja luuüdi teatrist

2005-07-17T10:54:00.000+03:00

Siiski on nii, et maaõhk ja maataevas on ilusad asjad. Hiiumaale sõites tegi meri vanaaegseid laineid ja taevas sõudsid vanaaegsed pilved. Sellised, mis on juba mitu-mitu tuhat ja rohkemgi aastat juba seal taevas sõudnud ja merel sõudnud ja mis teavad palju rohkem.
Autoraadios räägiti sellest, et eesti teater peaks mängima eesti ehk eestlase üdi. Selle mõttega ma olen päri. Sääl oli muid mõtteid ka, aga need nendeks. Eesti ehk eestlase üdi mängimine ma arvan, polegi nii lihtne, sest kogu see muu saast on meie luudele nii kõvasti kinni jäänud, et seda peab terava noaga sealt hakkama vaikselt ära kraapima. Kiht kihi haaval, šokki tekitades. Ojaa, šokki!
Ma lihtsalt arvan hetkel, et see kõlab hästi. Visuaalne pilt on ka hea. Šoki tekitamine luudelt saasta mahakraapimise teel. See võib valus ka olla. Kuigi ma arvan, et see meetod on visuaalne. Eestimaa peal on väga palju selliseid väikesi visuaalseid pilte, mis tekitavad karge ööõhušoki. Osad majad on niimoodi pandud, et sees hakkab imelik ja osad puud on niimoodi kasvanud et sees hakkab imelik ja see saastakiht vaikselt koorub.

Aga mida teha linnainimesega, kes ei satu just neid konkreetseid visuaalseid pilte nägema. Kes sõidab küll rongiga maale ja sõbra juurde sauna, kelle pildid aga on samad...
Nendele tuleb teha seda šokiüditeatrit. Kõlab jah veidi toiduselt.
Võibolla roidunult ka. Inimesed ongi vahel roidunud. Siis tuleb roiutatud inimesi aroiutada ja lasta neil oma roidumusest lahti saada. Aroidumus-teater kõlab ka kuidagi hullusti. Hullusti imelikult võibollahästi. Maiteagi.

Samas ma ei ole kindel, et pooleteise-kahe tunniga suudab märkimisväärset kahju sellele saastale teha. Nädalaga kindlamini juba. Kindlasti peab olemas olema vahendeid, millega saab sellele üdile lähemale kraapida. Ja üdi all ma ei mõtle siin hetkel mingit Platonliku ideed - pigems eda smugri (loe: soomeugri) luuüdi teadmist, mis kipub linnapasa alla ära kaduma, aga kui saab korraks lõõrid lahti ja sodi pealt, siis kerkib ja vohab seest. See ei olegi midagi konkreetset. See on pigem selline tunne, et lendad oru kohal, kuigi seisad paigal. Et oled puu ladvas, kuigi oled all, et oled värviline, kuigi hall.

Aroidumus ehk üditeatri eesmärk peakski siis olema vist inimese lõõride avamine. Et ta saaks ise edasi olla. Ja vaataks selle saastakihi vahelt välja.

Marsruut mitu päeva

2005-07-14T17:07:00.000+03:00

Maale-Hiiumaale-Tartusse-Proovi-Tallinnasse-Maale